Alates 1897 aastast
Oru pargi ajalugu algab 1897 aastast, mil Peterburi kaupmees Grigori Jelissejev ostis Pühajõe kaldal asuvad talud 30 000 rubla eest ning Pühajõe mõisa koos karjamõisaga 94 000 rubla eest. Kokku osteti ~144 ha maad. Ehitise projekti tellis G. Jelissejev tolleaegselt tuntumalt arhitektilt Gavril Baranovskilt. Rajatava 90 ha suuruse pargi plaani koostas Riia linnaaedade direktor Georg Kuphaldt.
Ehitamisega alustati 1897 aastal. Tööle võeti üle 300 mehe. Töö oli nii tasuv, et mõisnikudki võtsid sellest osa.
Oru pargi plaan valmis G. Kuphaldtil 1899. aastal. Oru aedade ja pargi kavandamist on Kuphaldt pidanud üheks oma huvitavamaks tööks – eelkõige looduslike eelduste tõttu.
Muruplatside kujundus meenutas üleküllusega renessansiaegseid Rooma aedu. Hekid, põõsastikud ja puud terrassidel olid pügatud itaalia mustrite järgi. Vanaema aed oli proua Jelissejeva soovi kohaselt tehtud. Pargimaastiku järgi seatud teede kulgemine jõeoru, metsa ja uusistandike vahel vastas kohalikule olustikule ja kliimale.
Läbi pargi suundusid sõidu- ja ratsutamiseteed. Sillad ehitati massiivsest graniidist, jõe paisutamisega kujundati joad.
Tsaaririigi kokkuvarisemise tagajärjel emigreerusid Jelissejevid välismaale ja loss koos pargiga jäi hooldamata. 1934.a. ostsid Eesti tööstusringkonnad Oru lossikompleksi koos pargiga G. Jelissejevilt 100 000 krooni eest ja kinkisid selle Eesti Vabariigile riigipea suveresidentsiks.
Lossi parandustöödega alustati 1935. aastal. Oru loss ja park saadi pooleteise aastaga korda. Istutustööde mahust annab ülevaate istutatud taimede kogus: ilupuid ja põõsaid oli ette nähtud istutada 7210 tk, püsililli ja alpitaimi 14 180 ning roose 7150 tk. istikud toodi paljudest välismaa puukoolidest ja aianditest.
13. augustil 1941 süütasid taganevad hävituspataljonlased Stalini käsku täites Oru lossi koos kõrvalhoonetega. Kaevikute ja kaitserajatiste ehitamise käigus saeti maha paljud vanad ja väärtuslikud puud.
1944. aastal lasti Oru lossi keldris olev laskemoon SS erikomando poolt õhku. Oru park hakkas võsastuma.
1959.a. kanti Oru park vabariikliku tähtsusega looduskaitseobjektide nimekirja.
1995. aasta 17. juuniks valmis Toila valla eestvedamisel pärast mitmeaastast ehitustööd uus laululava.
1996.a. augustis ja septembris toimus Oru pargi dendrofloora inventeerimine, mille tulemusena selgus, et pargis on 258 erinevat puu- ja põõsaliiki, vormi ning teisendit.
ÄRATAME MINEVIKU ELLU! Muudame mineviku kogemise elamuslikuks, haaravaks ja harivaks seikluseks, pärast mida näed maailma teisiti. Tule virtuaalsele ajarännakule üksi, pere või sõpradega!
Toila valla aladelt on leitud inimasustuse jälgi, mis viitavad mitme aastatuhande kaugusele. Kuigi siit pole leitud vanu asulakohti, on leitud ohvrikive, kivikalmeid, rauasulatuskohti, tarbeesemeid, mis viitavad sellele, et inimasulaid on siinkandis olnud juba ligikaudu 8000 aastat tagasi.
Esimene konkreetne asula on Pühajõe küla, mida nimetatakse esmakordselt vanimas Eestimaa külade loendis, Taani hindamisraamatus, mille koostamise ajaks peetakse valdavalt aastat 1241. Küla suurus oli 6 adramaad, mis tol ajal tähendas 6 talu. Teistest valla asulatest nimetatakse varasematena Voka küla aastast 1420 ja Tulise küla aastast 1428, mis aastast 1547 kannab nime Toila.
Millest nimi Toila? Endine Tartu Ülikooli professor Lauri Kettunen seletab seda nii: soome keeles on sõna „toive” (soov, lootus), millest eesnimi „Toivo”, perekonnanimi „Toivonen” ja kohanimi „Toivela”. Oli Toivela, langes sõnast ära e – jäi Toivla, langes ära v ja jäi Toila.
19. saj. II poole algusaastail toimunud talude päriseksostmine ja suvitajate arvu suurenemine tõi kaasa küla hoogsa arengu.
Peterburi-Tallinna raudtee avamine 1870.a. andis paremad võimalused inimeste liikumiseks ja reisimiseks – suvitajate arv Toilas ja lähiümbruses suurenes veelgi. Algas suvilate ehitamine ja senistele elamutele kerkisid lisaks uued kahekorruselised verandadega elamud ja suvilad. Kaluritele ja talupidajatele lisandusid kaupmehed ja teised elanikud – küla hakkas saama asula ilmet.
Peterburi kasvamine ja teiste ümberkaudsete linnade areng tingis inimeste suviste puhkepaikade laienemise ja uute juurdetuleku. Sobivaks kohaks sai ka Virumaa rannik ja eriti Pühajõe suudmeala. 19. saj. teisel poolel hakkas Toilast ja selle ümbrusest kujunema silmapaistev suvituskoht, mis mõjutas tugevalt ka kohapealset majandus- ja kultuurielu. Suvitajatele oli vaja peatuskohaks ehitada uusi suvilaid. Neid sisustati hoolega, juttude järgi oli peaaegu igas majas klaver.
Toilas on suvitanud kirjanikud Artur Adson, August Alle, Betty Alver, August Gailit, Albert Kivikas, Jüri Parijõgi, Friedebert Tuglas, Marie Under, Hendrik Visnapuu; näitlejad Leo Kalmet, Felix Moor, Netty ja Paul Pinna, Salme Reek; muusikud Artur Kapp, Mihkel Lüdig, Jenny Siimon, Eduard Tubin ning kultuuri- ja poliitikategelased C.R. Jakobson, Johann Köler, Jaan Poska jpt.
Toila kui sajanditevanune suvituskoht pakub avastamisrõõmu ka tänapäeval.
Palju huvitavat Toila ajaloost ja põnevaid fotosid leiad siit.
Aluoja on ainulaadne paepõhjaline org, kus esinevad joaastangud, kurisud ja allikad. Aluoja joaastangud asuvad Toila vallas Pühajõe külas, läänest Pühajõe orgu suubuval Mägara ojal. Astangute kõrgused on pärivoolu liikudes 1,4 m, 0,7 m, 1,9 m, 1,3 m ja 0,5 m.